Lühidalt EESTI keeles

Akadeemiline Karjala Selts

Akadeemilise Karjala Seltsi asutamiskuupäevaks peetakse 22. veebruari 1922, mil kolm hõimusõdadest naasnud üliõpilast pettusid ja hakkasid mõtisklema suletud piiri taha jäänud hõimurahva õnnetu saatuse üle. Siiski olid juba olemas head tingimused üliõpilasorganisatsiooni sünniks, millest sai oma aja sotsiaalselt kõige olulisem. Rahvusromantism leidis oma suurimad inspiratsiooniallikad meie maal just Ida-Karjalas. Just sealt tekkisid luulekogujate, kujutavate kunstnike ja heliloojate teemad. See karjalalus koos teiste 19. sajandi suurmeeste ja tegelastega, nagu Sakari Topelius, J. L. Runeberg ja ennekõike J. V. Snellman, tõstis meie maal soome rahvuslikku teadvust.

Isegi rõhumisaastate raskused ei surunud enam maha seda ärganud rahvuslikku enesehinnangut – pigem vastupidi. Ja kui „Kairos, soodsa hetke jumal“, oli võimaldanud Soomel ja Eestil maailmasõja keskel iseseisvuda, kas sama ei saanud juhtuda ka meie Viena, Aunus ja Ingerimaal elavate hõimudega – saavutada kas omavalitsus, iseseisvus või isegi ühineda ühe suure Soome riigiga?

Püüdlus tõsta soome keel võrdväärseks keeleks nii ülikoolis kui ka kaitseväes tekitas kõige rohkem konflikte ja isegi ühingust lahkumisi. AKS saavutas aga peagi domineeriva positsiooni Helsingi Üliõpilasesinduses.

Loodud AKS-il oli algusest peale kolmeosaline ulatus: hõimutöö, autentne soome olemus ja riigikaitse toetamine. Noore riigi vaimu peegeldab asjaolu, et kuna AKS piirdus rangelt meeste ja küpsuseksami sooritanud inimestega, asutati peagi ka Karjala Naisüliõpilaste Selts (NYKS), mis hiljem sai nime Karjala Naiste Akadeemiline Selts (ANKS). Nooremate vanuserühmade jaoks olid eraldi Karjala Koolide Seltsid (OKS). Hõimutöö algas kohe pärast ühingu asutamist, koolitades ja juhendades tuhandeid piiri tagant põgenenud inimesi.

AKS-i tegevust iseloomustasid algusest peale militarism ja tugev tahe riiki kaitsta. Selle liikmetelt nõuti sõjaväeteenistuse täitmist ja osalemist kaitseüksuste tegevuses. Haridustöö oli suunatud koolidele ja garnisonidele ning lõpuks, sõjaohu kasvades, algatas selts 1939. aasta suvel vabatahtliku kindlustustöö Karjala maakitsusel. AKS-i edendatud rahvuslik integratsioon oli kindlasti üks tugijõud viimaste sõdade rasketel aastatel. Tervitades oma 20. aastapäeva tähistavat AKS-i, ütles president Risto Ryti, et selts oli sisendanud Soome rahvasse Rooma kodanikuvoorusi.

AKS-i liikmete arv kasvas seltsi 22 tegutsemisaasta jooksul ligikaudu nelja tuhandeni. Neist langes 413 ja Mannerheimi risti rüütliks määrati 191 sõdurit, kellest 23 olid AKS-i liikmed. AKS kaotati meie enda valitsuse poolt 1944. aasta septembris, enne kui järelevalvekomisjon jõudis selle kaotamist isegi nõuda.

Klubi 22 ja AKS Pärandiuhing

Paljud noored mehed, kes olid AKS-i liikmed õpingute ja sõdade ajal, tõusid pärast lõpetamist kõrgele sotsiaalsele staatusele ja kuulusid põlvkonda, mis ehitas meile uuesti üles jõuka Soome. Relvavendlus jätkub läbi elu. Kui näiteks Vabariigi President, Parlamendi esimees, Relvajõudude ülemjuhataja, Ülemkohtu president ja mitme piiskopkonna piiskop olid samaaegselt AKS-i vennad, siis ei saa olla kahtlust noorte ideoloogilise maailma sarnasuses. Kuigi kõik ei tahtnud oma minevikku paljastada ja toimus isegi meelemuutus, pole vähetähtis, milliseid eluväärtusi need mehed õpingute ja nooruse ajal omaks võtsid. Seega võib õigusega öelda, et AKS koolitas ja kasvatas neid otsustajaid, kes külma sõja ohtlikel aastatel vastutasid Soome ühiskonna soomepärasena püsimise eest. Klubi tegevus algsel kujul lõppes, kuid klubi vaim jäi vannutatud vendade sekka.

Idee endiste AKS-vendade kohtumisest ja sotsiaalse võrgustiku loomisest oli sündinud juba 1952. aastal AKS-i ühe tähtsaima tegelase, Vilho Helaneni, matustel. Esialgsete juhuslike kohtumiste positiivsete kogemuste põhjal otsustati korraldada ühing, mis sai nimeks Klubi 22. Asutamisdokument ja põhikiri esitati Patendi- ja Registriametile Snellmani päeval, 12. mail 1958, ning traditsioonile kohaselt kirjutasid neile alla 22 inimest. Hiljem (2002) muudeti klubi nimi praegusele kujule. Klubi ja isegi pärandiühingu põhikirja eesmärgiklausel kõlas: „Klubi eesmärk on edendada ja edendada Soome rahvuslikku vaimu ja kultuuri.“ Seetõttu otsustati säilitada need Rooma rahvuslikud voorused. Akadeemiline staatus ei olnud aga enam pärandiühingu liikmeks saamise tingimuseks. 2015. aasta eeskirjade uuenduses on ühingu eesmärk määratletud järgmiselt: „Ühingu eesmärk on Akadeemilise Karjala Seltsi traditsioonide kalliks pidamine, Soome rahvusliku vaimu ja kultuuri ning rahvusliku ühtsuse tugevdamine ning riigikaitsetöö edendamine ja veteranide töö toetamine. Oma eesmärgi saavutamiseks korraldab ühing loenguid ja aruteluüritusi, osaleb ühiskondlikus debatis ning korraldab väljasõite oma liikmetele huvipakkuvates paikades.“ Tänapäeval korraldab pärandiühing oma liikmetele ja teistele asjast huvitatutele igakuiseid loenguid. Teemad varieeruvad ajaloost tänapäevani ja meie kuulajad on leidnud, et tase on erakordselt kõrge.

Muinsuskaitse Seltsi suur pingutus oli aidata piiri taga elavaid hõimuveterane, mis jätkus aastaid Aunuse Karjalas ja Ingerimaal. Vabatahtlikud tegid ulatuslikke remonditöid kodudes, pakkusid meditsiinilist ja riietumisabi ning korraldasid taastusravi ja haiglaravi hõimuveteranidele ja nende abikaasadele, kes seda Soome poolel kõige enam vajasid. Kõik see oli võimalik tänu meie tegevust toetanud fondide rahalisele toetusele. Väga väärtuslikuks toeks oli vabatahtlike korjandus, mis viidi läbi Finnairi pikamaalendudega seoses. Pärast seda, kui mitmed meie teada olevad hõimuveteranid ja nende lesed said kutse oma viimsele õhtupalvele, andsime 2023. aasta detsembris Muinsuskaitse Seltsi valduses olevad vähesed abifondid üle Sõjaveteranide Ringile edasiseks jagamiseks.

Muinsuskaitse Seltsi tegevus on avatud kõigile meestele ja naistele, Soome kodanikele, kes omaks võtavad selle väärtusi, ning me ootame oma üritustele kõiki, kes on huvitatud meie päranditööst.

Lühidalt EESTI keeles

Akadeemiline Karjala Selts,

Klubi 22 ja

Akadeemilise Karjala Seltsi Pärandiühing